Eestikeelne Piibel 1997
Psalm 102 Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutugasinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,